Ma sündisin tavalisse nõukogude perekonda: mu isa oli insener, ema muusikaõpetaja. Me ei rääkinud kodus Jumalast. Esimest korda kuulsin Jumalast vanaema käest, kui läksin talle suvevaheajal külla.
Siis hakkasin koos temaga kirikus käima. Mulle meeldis seal olla, kuulata jutlusi ja laulda. Mind ümbritsesid sõbralikud inimesed.
Kirikus peale teenistust tuli ükskord üks usklik naine minu juurde ja küsis, millal ma pöördun Jumala poole. Ma häbenesin ja ütlesin, et minu jaoks on veel liiga vara. Aga see küsimus pani mind mõtlema ja palvetama aasta jooksul. Ma palusin Issandat, et ta avaldaks ennast mulle, et ta aitaks mul Teda tundma õppida. Ja ühel päeval, kui ma palvetasin, vastas Jumal mulle asjaolude kaudu nii selgelt, et mul ei olnud kahtlustki, et Jumal kuulis mind, et Ta armastab mind ja ootab mind.
See aasta, 1995, jääb igaveseks mu mällu. Olin 16-aastane, kui astusin teadliku sammu Issanda poole. Kogu koguduse ees ütlesin Issandale meeleparanduspalves, et armastan Teda ja tahan oma elu Temale pühendada.
Sellest hetkest alates märkasid mõned mu sõbrad kohe, et olen muutunud. Ma muutusin tagasihoidlikumaks ja veetsin vähem aega mõttetus seltskonnas. Mu südames oli rõõm ja rahu, et olin leidnud elu mõtte ja suhte Jumalaga. Leidsin kohe oma koha kirikus. Osalesin noorte- ja lasteteenistuses. Samuti tahtsin väljendada oma armastust Jumala vastu muusika ja laulmise kaudu. Nüüd teenin ma pastorina Taevases koguduses Narva-Jõesuus.
Minu Jeesuse järgimises on olnud tõusud ja mõõnad, kuid olen selgelt mõistnud Päästja armastust ja halastust. Ma ei ole kordagi kahetsenud, et usaldasin oma elu heale karjusele, kes juhib mind läbi elu igavikku.
Ma sain Metodisti Seminarist teada kahelt oma sõbralt, Dmitri Andrejevilt ja Milan Nemetsilt, kes lõpetasid selle paar aastat tagasi. Nad soovitasid tungivalt, et ka mina võtaksin need õpingud ette. Mõlemad on koguduse pastorid ja ühendasid oma õpingud töö ja teenimisega. Nende eeskuju inspireeris ka mind. Otsustasin minna seminari, sest tundsin vajadust teoloogilise hariduse järele. Oma teenistuse käigus puutun üha sagedamini kokku haritud inimestega, kes ootavad usuküsimustes objektiivseid argumente. Lisaks sellele vajab ka kirik haritud ja koolitatud vaimulikke.
