Kristlaseks sain 1992. aasta sügisel, teenides Eesti Kaitseväes. Tuttava usklikust ajateenija kaudu jõudsin kirikusse ja pärast mõningat sisemist võitlust andsin oma elu Jumalale. Olin kirikus käinud kõigest seitse kuud, kui mu südames kerkis üles igatsus jutlustada sõbra korraldatud äratuskoosolekul Haapsalus.
Õpetussõnades on öeldud: „Inimese süda kavandab oma teed, aga Issand juhib tema sammu“. Tsiteeritud kirjakoht iseloomustab hästi ka minu teed. Kavandasin oma keskkooli õpingud eesmärgiga saada tarbekunstnikuks, kuid uskliku noore maailmapilt ei sobinud nõukogude aja kõrgkooli nõudmistega.
Õpetamine ja misjon on minu kaks suurt kirge, millesse olen kutsutud ja arenen pidevalt. Oma kutsumust jagan ka oma abikaasaga, kes on samuti õpetaja Tallinnas ning minu parim kaaslane misjonireisidel. Usun, et sõnad, mida õpetatakse, peavad lihaks saama läbi kristlase elutegevuse. Elutegevus aga peab lähtuma ja end korrigeerima jälle sügavamast õppest Jumala sõnas, ajaloos ning kultuuris.
Olen olnud kirikus tegev pühapäevakooliõpetajana keskkooliajast peale, kohe pärast teadlikku pöördumisotsust 17-aastasena, nii pole õpetamine mulle iseenesest võõras tegevus. Täiskasvanute õpetamine on aga mõnevõrra erinev ja esitab sootuks teistsuguseid väljakutseid.
Olin veidi üle 20-aastane, kui kohtusin Jeesusega. Esimene töökoht - filosoofia ja psühholoogia osakond Odessa Meditsiiniülikoolis - inspireeris mind esitama eksistentsialistlikke küsimusi, hakkasin rohkem lugema ja juurdlema elu mõtte üle.
Jumal kutsus mind juba teismelisena. Tunnetasin, et mu roll Jumala riigis on olla pastor ja õpetaja. Nii saigi minust juba 24aastaselt pastor ja teenisin kogudust nii nõukogude aja piiratud võimalustes, seejärel läbi suurte ühiskondlike muutuste ja sellele järgeval ühiskondliku vabaduse perioodis.
Astusin kolledžisse, et valmistuda õigusalaseks karjääriks, kuid õpingute viimasel aastal sain Jumalalt kutse pühenduda pastoriametile. Kolledži ajal õppisin üliõpilasmisjoni (Intervarsity Christian Fellowship) kaudu tundma tudengeid, kelle vanemad olid misjonärid ja kuulata nende inspireerivaid lugusid.
Kasvasin mittekristlikus peres ja sain usklikuks 10-aastaselt. Minu huvi teoloogia vastu kasvas koos sooviga Jumalat paremini tundma õppida. John Wesley sõnad väljendavad mu tundeid selgesti: Ma tahan teada üht asja, teed taevasse… Jumal ise on alla tulnud seda teed juhatama… Ta on selle kirja pannud ühte raamatusse. Andke mulle ometi see raamat!
Õppides teist aastat Rootsis seminaris, sain Jumalalt kutsumuse saada piibliõpetajaks. Usun, et Jumala sõna tundmine paneb aluse Jumalaga harmoonias olevale inimelule. Seda tundmist soovin ma näha teostumas ka tudengite elus ning veelgi enam, et nad õpitut kasutaksid Jumala riigi heaks.
