Astusin kolledžisse, et valmistuda õigusalaseks karjääriks, kuid õpingute viimasel aastal sain Jumalalt kutse pühenduda pastoriametile. Kolledži ajal õppisin üliõpilasmisjoni (Intervarsity Christian Fellowship) kaudu tundma tudengeid, kelle vanemad olid misjonärid ja kuulata nende inspireerivaid lugusid.
Õpetamine ja misjon on minu kaks suurt kirge, millesse olen kutsutud ja arenen pidevalt. Oma kutsumust jagan ka oma abikaasaga, kes on samuti õpetaja Tallinnas ning minu parim kaaslane misjonireisidel. Usun, et sõnad, mida õpetatakse, peavad lihaks saama läbi kristlase elutegevuse. Elutegevus aga peab lähtuma ja end korrigeerima jälle sügavamast õppest Jumala sõnas, ajaloos ning kultuuris.
Õppides teist aastat Rootsis seminaris, sain Jumalalt kutsumuse saada piibliõpetajaks. Usun, et Jumala sõna tundmine paneb aluse Jumalaga harmoonias olevale inimelule. Seda tundmist soovin ma näha teostumas ka tudengite elus ning veelgi enam, et nad õpitut kasutaksid Jumala riigi heaks.
Olen olnud kirikus tegev pühapäevakooliõpetajana keskkooliajast peale, kohe pärast teadlikku pöördumisotsust 17-aastasena, nii pole õpetamine mulle iseenesest võõras tegevus. Täiskasvanute õpetamine on aga mõnevõrra erinev ja esitab sootuks teistsuguseid väljakutseid.
Õpetussõnades on öeldud: „Inimese süda kavandab oma teed, aga Issand juhib tema sammu“. Tsiteeritud kirjakoht iseloomustab hästi ka minu teed. Kavandasin oma keskkooli õpingud eesmärgiga saada tarbekunstnikuks, kuid uskliku noore maailmapilt ei sobinud nõukogude aja kõrgkooli nõudmistega.
Jumal kutsus mind juba teismelisena. Tunnetasin, et mu roll Jumala riigis on olla pastor ja õpetaja. Nii saigi minust juba 24aastaselt pastor ja teenisin kogudust nii nõukogude aja piiratud võimalustes, seejärel läbi suurte ühiskondlike muutuste ja sellele järgeval ühiskondliku vabaduse perioodis.
Pärast keskkooli olid mu ees paljud teed valla, aga ma ei osanud valida, mida õppima minna. Mul oli suur huvi Piibli vastu, aga kristlased minu tutvusringkonnas ei soovitanud minul õppida teoloogiat, nad ütlesid, et see ei aita minu usulisele kasvule kaasa. Aga Jumal andis minu teele kohtumisi inimestega, kes olid teoloogiat õppinud ja julgustasid mind seda teed ette võtma.
Kasvasin mittekristlikus peres ja sain usklikuks 10-aastaselt. Minu huvi teoloogia vastu kasvas koos sooviga Jumalat paremini tundma õppida. John Wesley sõnad väljendavad mu tundeid selgesti: Ma tahan teada üht asja, teed taevasse… Jumal ise on alla tulnud seda teed juhatama… Ta on selle kirja pannud ühte raamatusse. Andke mulle ometi see raamat!
