Ma olin umbes 16-aastane, kui Jumal kõnetas mind. See sündis üsnagi kärarikkal noorteteenistusel metodisti kirikus. Misjärel meid kõiki kutsuti ühte kodugruppi palveosadusele.
See oli midagi, mida ma polnud ennem kogenud - inimesed palvetasid keeltes, laulsid ja ülistasid. Käisin seal edaspidi igapäevaselt, tihti hiliste tundideni välja. Kui kodus küsiti, millega ma tegelen, vastasin vaid napisõnaliselt (kui üldse), et mul ei ole soovi sellest täpsemalt kõneleda. Minu usklikud vanemad olid tegelikult minu pärast mures ja hirmul: see kõik oli nende arvates liiga intensiivne.
Üsna pea hakkasin öösiti kodust ära olema. Misjärel minu isa tegi väga kindla otsuse - meie tütar tuleks õigele teele juhtida.
Ühel laupäevahommikul, kui asutasin end taas palvegruppi minema, võttis isa mul käest ja ütles, et seekord sõidame hoopis koos perega maale. Muidugi olin trotsi täis ja leidsin, et minu vanemad ei mõista minu suurt usku Jumalasse. Kuid isa oli siiski kindel oma käsus ja nii ma nuttes maale sõitsingi. Sinna jõudes laskusime voodiservale põlvili ja palvetasime koos. Minu isa ütles, et Jumal kuuleb mind ka ilma kärarikka palvegrupita, Jumal on minu jaoks personaalselt olemas igal hetkel ja kõikjal. Alles nüüd mõistsin ma usu tõelist tähendust! Olen tagantjärele väga tänulik oma isa eest, kes minu silmad avas ja aitas mõista seda.
Jumal on olnud minuga igas olukorras, au olgu Jumalale! Nüüdseks olen Jumala laps olnud juba 35 aastat ja pean alati meeles – Jeesus suri just minu eest ja ma võin Tema poole palvetada igal ajal ja ükskõik kus. Tema soov ei ole oma lastega suhelda ainult suurtel kärarikastel koosolekutel, vaid Ta hindab samamoodi või veelgi rohkem isiklikku osadust - vaikset mõtisklust ja isiklikku palvet.
Eesti metodisti kiriku teoloogiline seminar oli kaua minu mõtteis. Juba Kunstiakadeemia lõpetamise järgselt 2015. aastal mõtlesin, et sooviksin väga kunagi õppida seminaris. Aga Jumal kutsus ja ootas mind koguni 8 aastat! Ikka tuli midagi vahele ja ma tundsin, et ma pole selleks veel valmis. Nüüd olen oma õpinguteed alustanud ja väga rõõmus ja rahul kõigega, mida seminar mulle pakub. Mitte üksnes süvitsi minev piibliõpe, vaid võimas vaimne ja usuline areng – need oleksid märksõnad, mille ma oma õpingute kohta praegu välja tooksin.
Minu lemmiksalm Piiblist kõlab nii: „Sinu tahtmist, mu Jumal, teen ma hea meelega ja sinu Seadus on mu südames.‟ (Ps 40:9)