Õppejõud

Astusin kolledžisse, et valmistuda õigusalaseks karjääriks, kuid õpingute viimasel aastal sain Jumalalt kutse pühenduda pastoriametile. Kolledži ajal õppisin üliõpilasmisjoni (Intervarsity Christian Fellowship) kaudu tundma tudengeid, kelle vanemad olid misjonärid ja kuulata nende inspireerivaid lugusid.

Kuulsin evangeeliumi esmakordselt aastal 2008, kui Tartu Salemi Baptistikoguduse noored tulid võõrastega suhtlema ühte Tartu rokiklubisse. Kuigi mind kutsuti kirikusse, olin nõus vaid üks-ühele kohtumistega. Nii jüngerdas mind Jakob Remmel mitu aastat, õpetades mulle kristluse algtõdesid.

Kristlaseks sain 1992. aasta sügisel, teenides Eesti Kaitseväes. Tuttava usklikust ajateenija kaudu jõudsin kirikusse ja pärast mõningat sisemist võitlust andsin oma elu Jumalale. Olin kirikus käinud kõigest seitse kuud, kui mu südames kerkis üles igatsus jutlustada sõbra korraldatud äratuskoosolekul Haapsalus.

Olen teeninud koguduse vaimulikuna, tudengiorganisatsiooni juhina ja vanglakaplanina. 

Minu peamine huvi on olnud õppida, kuidas inimesi paremini aidata hingehoidlikus kontekstis.

Sain kristlaseks 1991. aasta 23. mail Välis-Eesti pastori Helmut Rütmiku kaudu, kes oli Eestis kuulutusreisil. Muutus, mis minus toimus kui tema eestpalvekutse vastasin ja jumalateenistuse lõpus oma elu Jumala kätte usaldasin oli nii sügav ja põhjalik, et alates sellest päevast sai minu elu keskmeks Jumala tahte otsimine ja selle alusel elamine. Tehtud otsust pole ma pidanud kordagi kahetsema. 

Sündisin Saaremaal perre, kus ema oli kristlane, isa mitte. Emaga koos käisin vahel kodu lähedal asuvas Reeküla metodisti kirikus. Kui seal käivitus pühapäevakoolitöö, hakkasin seal käima, hiljem osalesin koguduse noortetöös. Ühes lastelaagris tegin otsuse pühendada oma elu Jumalale.

Õppides teist aastat Rootsis seminaris, sain Jumalalt kutsumuse saada piibliõpetajaks. Usun, et Jumala sõna tundmine paneb aluse Jumalaga harmoonias olevale inimelule. Seda tundmist soovin ma näha teostumas ka tudengite elus ning veelgi enam, et nad õpitut kasutaksid Jumala riigi heaks.

Olin veidi üle 20-aastane, kui kohtusin Jeesusega. Esimene töökoht - filosoofia ja psühholoogia osakond Odessa Meditsiiniülikoolis - inspireeris mind esitama eksistentsialistlikke küsimusi, hakkasin rohkem lugema ja juurdlema elu mõtte üle.

On olnud suur arm ja eesõigus kasvada kristlikus kodus, baptistipastori perekonnas koos oma kahe noorema õega. Ema ja isa eeskuju oli kauniks tunnistuseks elust koos Jeesusega. Isikliku meeleparandusotsuse tegin 11-aastaselt ja nüüdseks olen olnud usklik 51 aastat.

Õpetussõnades on öeldud: „Inimese süda kavandab oma teed, aga Issand juhib tema sammu“.  Tsiteeritud kirjakoht iseloomustab hästi ka minu teed. Kavandasin oma keskkooli õpingud eesmärgiga saada tarbekunstnikuks, kuid uskliku noore maailmapilt ei sobinud nõukogude aja kõrgkooli nõudmistega.  

Õpetamine ja misjon on minu kaks suurt kirge, millesse olen kutsutud ja arenen pidevalt. Oma kutsumust jagan ka oma abikaasaga, kes on samuti õpetaja Tallinnas ning minu parim kaaslane misjonireisidel. Usun, et sõnad, mida õpetatakse, peavad lihaks saama läbi kristlase elutegevuse. Elutegevus aga peab lähtuma ja end korrigeerima jälle sügavamast õppest Jumala sõnas, ajaloos ning kultuuris.

Juba noorena Jeesuse järgijaks saamine andis mulle võimaluse Jumala tahte täitmiseks, ükskõik kuhu see mind ka ei viiks. 12-aastane kogemus keskkooliõpetajana ja osalemine mitmes erinevas kristlikus teenimistöös andis mulle igatsuse aidata inimestel õppida uusi asju iseenda, ümbritseva maailma ja lõpuks ka Jumala kohta.

Ma kasvasin üles perekonnas, kus usuti Jumalat ja kummardati teda. Minu isa oli pastor ja ema õpetaja. Nende eeskuju, armastav teenimine ja osadus, mida kogesin koduse keskel üles kasvades, kujundavad jätkuvalt minu valikuid ja minu pühendumust Jeesusele Kristusele.