Olen kasvanud peres, kus kristlus oli vanemate jaoks kogukonnakultuuri osa. Näiteks ikooninurk Setomaal (isa lapsepõlvekodus), leeris käimine ja laste ristimine olid eelkõige kohalike tavade järgimine.
'Uskliku inimese elu nägin oma maal elava tööka ja helde ning vahel ka range vanaema pealt, kes käis pühapäeviti palvemajas, luges kristlikku kirjandust ja palvetas õhtuti põlvedel oma toas. Lapselastele ta usuasjadest ei rääkinud, aga tõenäoliselt palvetas ta ka meie eest. Ükskord pakkus ta igale lapselapsele võimalust saada ühe rubla ühe luuletuse päheõppimise eest. See oli Meie Isa Palve. Pakutud tehing tundus meile hea, sest rubla eest oli võimalik osta mitu jäätist. „Luuletus“ on tänaseni peas.
90-ndate alguses ilmusid evangelistid Tallinna vanalinna tänavatele ja üllatasid mind oma nooruse ja entusiasmiga. Noore täiskasvanuna oli mul suur uudishimu nii elu- kui ka usuküsimuste osas. Püüdsin minuni jõudnud info põhjal „pilti kokku panna“. Mind huvitas näiteks, mis inimesi Jumala juurde tõmbab ning mis on kristlastel sellist, mida teistel ei ole.
Arusaam Looja rollist iga inimese ja ka minu elus, on mul kujunenud tasapisi aastate jooksul. Seda on oluliselt mõjutanud isiklikud elukogemused ja teised inimesed, aga kõige rohkem muidugi Jumala ootus ja armastus, mis tal on iga inimese suhtes ülisuur. Ma ei teagi, millal täpselt sai uudishimust ja otsimisest usk Jumalasse. See on olnud pikaajaline kokkukasvamine, mis kestab edasi.
Kui alustasin sellel sügisel õpinguid EMK Teoloogilises Seminaris, küsisid kohe mitu inimest, kes siis minust saab. Mul ei olnudki kohe head vastust sellele küsimusele, sest mul ei olnud plaanis „kellekski hakata“. Peamiseks põhjuseks oli soov õppida piiblitarkusi süsteemselt, heade õpetajate käe all ning kristlasena suuremate sammudega edasi liikuda. Võimalusi oma teadmisi, oskusi ja ande kasutada on usuinimestel alati rohkem kui teha jõuab. Mul on hea meel õppida samal kursusel koos oma abikaasa Herkiga ja temaga õppimise rõõme ja väljakutseid jagada. Kuulume mõlemad EMK Tallinna kogudusse. Elame koos oma kahe lapsega Tallinnas, suvel tegutseme maakodus Läänemaal.
Varasemalt olen õppinud sotsiaaltööd nii kraadiõppes kui ka paljudel täiendkoolitustel. Tööalaselt olen aastakümneid tegelenud sotsiaalteenuste kvaliteedi ja arendamisega. Viimased kaheksa aastat olen töötanud vaimse tervise teenuste valdkonnas. Soovin omalt poolt kaasa aidata sellele, et sotsiaaltöö ning kirikutöö omavahel tihedamas sisulises ja ka vormilises ühenduses oleksid.
Õppimise ja töötamise kõrvalt praegu hobidega tegelemiseks aega ei jää aga mind huvitavad taimed ja aiandus, kunst ja kultuur. Kodus on lemmikloom kass. Imetlen inimeste erilisi andeid, sealhulgas käsitööoskust. Meelsasti teen ka ise midagi oma kätega, olgu see kootud vest, moos või lillepeenar.