Hakkasin keskkooli ajal aktiivsemalt koguduses tegutsema ning minus kasvas igatsus koguduse elu edendada.
Seminari õppima minemisele ettevalmistav samm oli Nelipühi kiriku Piiblikool, kus mul väga selgelt tuli äratundmine pastori kutse suhtes. Seetõttu järgmine loogiline samm oligi minna edasi Seminari õppima. Teisalt hakkas mulle Piiblikoolis teoloogia väga meeldima, mistõttu tahtsin jätkata teoloogilisi õpinguid. Mida Jumal selle õppeprotsessi läbi sinu elus tegi? Ma tõesti nautisin kolme õpinguaastat. Mingid raskemad protsessid elus ja identiteedi otsingud olid kõik enne seda ära olnud. Seminari aeg oli minule kuidagi üks Jumala hea õnnistus.
Ma olen tänulik meie kursuse eest - me olime kõik nii erinevad ja eri taustadega, aga see kõik need kolm aastat põnevaks tegigi. Meenuvad siiani kohvipausid ja meie arutelud, lõunalkäigud, üksteise õppima utsitamine. Samuti valdab tänutunne soojade ja julgustavate õppejõudude eest. Minu suurim ahhaa-elamus, kui nii võiks öelda, oli avastamine, et mul on võimekus arutada nii erinevatel teemadel. Seni ma kuidagi pidasin enda arvamust mittemidagiütlevaks. Erinevad arvamused aitasid ühtpidi näha maailma keerukust ja samas näitas, kui imeliselt ongi kõik loodud, et me erinevate inimestena, erinevate arusaamadega ikkagi saame üksteisega kõrvuti eksisteerida.