Mulle on alati meeldinud õppida kirikuga seotud teemasid. Mulle meeldib õppida ja saada uusi teadmisi kristluse kohta ning ma ei ole kunagi kahetsenud piiblikoolis õppimist või kristlikel kursustel osalemist.
Kui kuulsin seminarist, oli hirmutav ja põnev sisseastumisavaldust kirjutada, kuid mind motiveeris ka see, et ma tõesti tahtsin kõrgharidust omandada. Õpingute kaudu kinnitas Jumal minu usku veelgi rohkem. Sain vastuseid küsimustele, mis olid mind alati vaevanud. Jumal tutvustas mulle ka imelisi inimesi, kellega sain õpingute ajal väga lähedaseks ja lõin sõprussuhteid.
Ma armastan lugeda detektiiviromaane, õppisin enne seminari 4 ja pool aastat juurat ning ausalt öeldes olid seminaris antud kodused ülesanded nagu labürindid või mõistatused, mis tuli lahti harutada ja lahendada (pidin uurima, analüüsima ja erinevaid fakte võrdlema). Seda oskust oli väga huvitav õppida ja arendada.
Olen Jumalale tänulik seminari eest, võimaluse eest seal õppida, õpetajate kannatlikkuse, armastuse ja distsipliini eest. Selle eest, et pärast seminari lõpetamist mõistan, et õppimine oli nii huvitav, et tahan mõnda ainet uuesti võtta).
Analüütilise mõtlemise õpetamise eest. Seminar on mulle õpetanud, et alati on mingile küsimusele mingi vastus või võimalused. Varem kartsin sageli mitteusklike inimeste küsimusi Piibli kohta, sest mõnele neist oli raske vastata. Kuid seminaris hakkasin üha enam mõistma, et peaaegu kõik vastused on juba olemas ja ma lihtsalt ei teadnud neid. Selgus, et kristlik maailm on nii suur ja et nii paljud teoloogid on teinud kõvasti tööd, et tuua meieni asju, mida me võib-olla omal käel ei oleks leidnud.
