Minu vanemad ei olnud kristlased aga isal oli huvi kirikuarhitektuuri ja orelimuusika vastu. 3-aastasena sattusin seetõttu Tartu Peetri kirikusse, kus toimus parajasti ristimisteenistus - see oli võimas kogemus, tundsin seal Jumala kõikvõimsust.
Mäletan, et 4-aastane mängisin kodu hoovis liivakastis ja mõtisklesin, et kui ma ära suren, mis siis minust saab, et kas elan siis vihmaussina mullas edasi?
Teismelisena kogesin, et mul on pere, kõik justkui olemas aga rahu ei ole. Siis meenus mulle kogemus Peetri kirikus. Kirjutasin kohalikule luteri pastorile. Pastor vastas, et kahjuks ei ole kirikul mulle midagi pakkuda, neil käib kohal 4-5 vanainimest. Mind see ei takistanud, hakkasin kirikus käima. Kahjuks ei tulnud keegi pärast teenistust küsima, kas ma soovin oma elu Jumalale anda, kas ma mõistan või on mul palvesoove? 2 kuud hiljem kirikus jutlust kuulates sain korraga aru kiriku altarimaalist, kes ja miks on seal ristil.
Avasin tol hetkel oma südame sellele sõnumile ja kogesin päästet, minu patud on andeks antud. Jumala sõnas on vägi! Rooma 1:16 ütleb, et evangeelium on vägi päästeks igaühele, kes usub! Oli nii kerge tunne ja rõõm. Olin leidnud selle, mida mu hing oli ihaldanud.
Paari nädalat hiljem pakuti, et ma teeks lastetööd umbes kümnele lapsele. Kogesin selles taevalikku kutset. Mul polnud Piiblit, ma ei teadnud veel isegi midagi, aga mulle kingiti sinine piiblilugude raamat ja nii hakkasin ma koos lastega õppima ja kasvama. Eesti sai vabaks, tuli veel noori kogudusse, lastetöö sai hoo sisse, nii et meil oli 1991. aastal 300 last pühapäevakoolis. Juhtisin igal reedel kokku kolme lastetundi, ühes oli 40 last korraga. Olid imelised ajad.
Kord Tartus olles, läksin vaatama enda lapsepõlve kodu ja Peetri kirikut. Tädi rääkis mulle, et siis kui minu ingerlasest sügavalt usklikku vanavanema Evat taheti Siberisse küüditada, sai ta oma 5 lapsega mingi ime läbi rongi pealt maha ja Eestisse jääda. Eestis oli tema kodukoguduseks Tartus just Peetri kirik. Ta oli väga kurb olnud, et tema lastest keegi ei uskunud. Vanavanema suri mõned aastad enne minu sündi. Usun eestpalve väesse, et see polnud juhus, et kogesin Jumala vägevust ja suurust just esmakordselt seal. Tänan ikka veel Jumalat, et ta mind kutsus, päästis ja et võin oma elu Talle pühendada ja Teda armastada!