Asusin 2021. aastal õppima EMK Teoloogilisse Seminari, sest …. sest ma tundsin, et nüüd on õige aeg. Olin seda Jumala kutse enda sees aastast aastasse edasi lükanud, kuni korraga tundsin rahu enda sees – nüüd olen selleks valmis.

Oma igapäeva elus ma puutun kokku päris palju mittekristlastega. Seega tundsin vajadust oma teoloogilisi teadmisi täiendada, et nendega suheldes olla osavam Kristuse kaitsja ja targemalt vastata nende küsimustele.

Ma sündisin tavalisse nõukogude perekonda: mu isa oli insener, ema muusikaõpetaja. Me ei rääkinud kodus Jumalast. Esimest korda kuulsin Jumalast vanaema käest, kui läksin talle suvevaheajal külla.

Ma olin umbes 16-aastane, kui Jumal kõnetas mind. See sündis üsnagi kärarikkal noorteteenistusel metodisti kirikus. Misjärel meid kõiki kutsuti ühte kodugruppi palveosadusele.

Olen kasvanud peres, kus kristlus oli vanemate jaoks kogukonnakultuuri osa. Näiteks ikooninurk Setomaal (isa lapsepõlvekodus), leeris käimine ja laste ristimine olid eelkõige kohalike tavade järgimine.

Minu vanemad ei olnud kristlased aga isal oli huvi kirikuarhitektuuri ja orelimuusika vastu. 3-aastasena sattusin seetõttu Tartu Peetri kirikusse, kus toimus parajasti ristimisteenistus - see oli võimas kogemus, tundsin seal Jumala kõikvõimsust.

Olen pärit väikesest kogudusest Lviv-ist, Ukrainast. Viimased 5 aastat olen töötanud noorte organisatsioonis Youth to Jesus, mille eesmärk on ühendada noori ja aidata neid vaimulikult kasvada ja praktiseerida oma usku Jeesusesse Kristusesse.