Seminari õppima tulek oli minu jaoks pikk protsess. Võin öelda, et see oli selge Jumala kutse.
Esimesed mõtted selles suunas olid ilmselt umbes 20 aastat tagasi, mis kerkis uuesti ja selgemalt esile mõned aastat peale seminari õppima asumist. Mäletan, kui Meeli tutvustas ühel aastakonverentsil seminari ja jagas flaiereid. Panin selle Piibli vahele mõeldes, et las ta olla seal. Võib-olla kellelgi teisel läheb vajal või midagi sellist. Kuid see sattus mulle sealt mitmel korral kätte ja tekitas mõtteid. Nii vähemalt kaks sügist. Siis otsustasin, et kui see mõte veel aasta jooksul üles kerkib, siis on selle taga Jumal. Ühel ilusal talvisel õhtul jalutasin mittekristlasest sõbrannaga ja rääkisin temaga oma kogudusetööst. Mingil hetkel ütles ta täiesti ootamatult ja kontekstiväliselt, et peaksin minema seda õppima. Sel hetkel sain aru, et mõte oli tagasi tulnud ja tugevamalt kui kunagi varem. Sellest hetkest sattusin pidevalt vestlustesse, mis ootamatult julgustasid mind selles suunas minema või vastasid mu küsimustele seminari kohta. Lõplikku otsuse tegemine oli suur ususamm, kuid tundsin, et pean seda tegema, et kasvada selles kutsumuses, mis Jumalal minu jaoks on.
Olen väga rahul, et ma ei tulnud seminari õppima 20 aastat tagasi, vaid just nüüd. See, kuidas Jumal on saanud ehitada senise elukogemuse peale on olnud minu jaoks väga hämmastav. Olen õppinud tundma nii Jumalat, tema Sõna, kui ka iseennast. Minu annid ja tugevused on tulnud selle aja jooksul väga tugevalt esile ning neid on märganud ka teised. Olen kasvanud seminarist saadud õpetuse toel nii vaimulikult kui inimesena. See, et õpingud nii hästi on läinud, on olnud kõige suurem üllatus ilmselt minule endale.
Olen tänulik eelkõige nende inimeste eest, kellega seminaris need aastat koos veetsin. Esiteks kursusekaaslased, kes on olnud minu tugigrupp selle aja jooksul. Loomulikult ka õppejõud, kellelt on olnud põnev õppida. Õppejõud, kes on sundisid meid tihti mugavustsoonist välja tulema, kuid samas alati ka julgustasid ja uskusid meisse.
