Ma tahan enda kohta ütelda, et ma olen praktik. Mulle meeldib, kui asjad saavad tehtud, mitte ei arutleta erinevate takistuste üle miks mitte tegutseda. Enne õpingute algust olin umbes 10 aastat olnud EMK Pärnu AGAPE koguduseliige ja aidanud jõudumööda erinevates töövaldkondades.

Selleks ajaks oli mulle saanud selgeks, et pühapäevastel jumalateenistustel kirikupingis istumine ja jutluse kuulamine ei ole minu täispotentsiaali väljendus. Tundsin, et Jumal on mind kutsunud koguduses aktiivselt teenima aga mul ei olnud selleks palju teadmisi kirikust, kiriku ajaloost, teoloogiast jms

Nii asusin õppima 2011. aasta sügisel. Selleks ajaks oli mulle selgeks saanud, et Jumal on mind kutsunud teenima teisi inimesi koguduses aga ma ei olnud kindel, millises valdkonnas. Õpingute käigus sai mulle üsna kiiresti selgeks, et Jumal on mind pastoriks kutsumas. Asjad hakkasid kiiresti liikuma ja paari aasta möödudes sain esimese määramise Pärnu koguduse pastoriks. Olin väga üllatunud, kui kiiresti asjad minu elus olid muutunud aga olin veendunud, et seminaris õppimise ajal sain pastori-kutsumusele korduvalt kinnitust.

Minu usuelu ja minu isiksus said seminaris õppimise ajal ka tõsise alandlikkuse proovi. Oli hetk, kus ma olin koolist välja astumas ja õpinguid katkestamas, sest asjad ei läinud enam nii võidukalt nagu varem. Just sellel hetkel sain ma suurima õppetunni Jumalalt ja õpetajatelt seminaris. Minu varased võidud ei maksnud enam palju ja siis oli vaja alandlikkust. Selleks, et paluda armu Jumalalt ja vastu võtta teiste inimeste siirast südamest pakutud abi. Täna olen ma väga tänulik, et mul ei võimaldatud kergekäeliselt õpingute katkestamist! Nüüd ma võin teha seda tööd, millesse Jumal mind on kutsunud. Ma olen nüüdseks seminaris õppinud ja kogenud, et see on Tema töö ja minu osa on olla ainult üks teenija paljude teiste seas.